Tase kõrgemaks: kuidas oma arhitektuurifotograafiat täiustada

Arhitektuurifotograafia ei tähenda ainult kontorihoonete või kaunite kirikute kujutamist. Kuigi need annavad alust suurepärasteks piltideks, võib Fernando sõnul iga hoone ilus olla – kui vaatate piisavalt kaua või pigem üldse mitte!

„Ärge mõelge õige koha leidmise peale,“ soovitab ta. „Võite leida uskumatuid hooneid kohutavatest kohtadest. Mõelge vaid konkreetsetele hoonetele ja sellele, mis neid huvitavaks teeb. See võib hõlmata kõike, alates päevinäinud aidahoonest või alandlikust majakesest kuni suurepärase muuseumi või katedraalini. Ma isegi ei usu, et pildistamiseks leidub „halbu” hooneid. Vaja on lihtsalt ära oodata õige valgus ja õige hetk pildistamiseks. “

Kui olete hoone leidnud ja sellesse armunud, soovitab Fernando lisada piltidele kihte. See on tehnika, mille ta ammutas ühelt oma suurelt inspiratsioonilt, Magnumi fotograafilt Alex Webbilt, ja see aitab Fernando sõnul lisada teie fotograafiale uue mõõtme.

„Tema fotograafia köitis mind sedavõrd, kuna ta kasutab kihtide peal kihte, et lisada võttele rohkem elemente,“ ütleb Fernando Webbi kohta. „Näiteks võite lisakihiks võtta inimesi, koera, vihmavarjuga mööda kõndiva mehe. Tema fotod on koostatud mitmest kihist ja te saavutate nii tõelise elutunnetuse ja konteksti.

„Arhitektina püüan leida ideaalseid proportsioone, täiuslikku materjali ning täiuslikke värve ja viimistlust. Fotograafina üritan ikka just seda edasi anda – asjad võiksid välja näha ilusad,“ jätkab Fernando. „Ma ei otsi geomeetriat, mis „töötab“, üritan lihtsalt hoonet imelisena kujutada. See on sõnum, mida ma püüan edastada.“

Võiksite arvata, et arhitektuurifotograafia üks esimesi reegleid on statiivi kasutamine. Aga Fernando sõnul pole see nii.

„Mulle meeldib liikumisvabadus, seega eelistan mitte kasutada statiivi, mis paljude arvates on arhitektuuri pildistamisel põhivahend,“ täpsustab ta. „Pigem liigun ringi, uurin hoonet erinevate nurkade alt, seega pildistan käes hoides. Alates kohapeale saabumisest liigun ringi ilma peatumata seni, kuni lahkun.

„Veel üks eelis statiivi mittekasutamisel on see, et kui oled rahvarohkes kohas, saad pildistada ilma endale tähelepanu tõmbamata. Vastasel juhul võivad kaadris olevad inimesed olla huvitatud ja vaadata teid ja teie tegemisi, mitte lihtsalt tegutseda oma loomulikul viisil. Mitmed Canoni kaamerad on varustatud muudetava nurgaga ekraaniga, mis on sellisteks katsetusteks ideaalne. Saate pildistada eri nurkade alt, näitamata välja, et te üldse pildistate.“

Tegelikult, mis puudutab Fernandot, siis rääkides arhitektuurifotograafia võimalustest ja puudustest, peaksite järgima ainult ühte reeglit.

„Vertikaalsed jooned peavad olema sirged, nii et ärge kunagi suunake kaamerat üles ega alla, välja arvatud juhul, kui kasutate kaldenihkega objektiivi, mis suudab perspektiivi korrigeerida,“ selgitab ta. „Tarkvaraga redigeerimise etapis saate perspektiivi parandada, kuid ma arvan, et see ei ole õige. Sageli tuuakse esile palju muid reegleid, kuid usun, et peate oma reegleid ka rikkuma, et luua silmapaistev teos. Hoidke vertikaalsed jooned sirged ja pildistage nii, nagu homset ei tuleks.“

Fernando sõnul on veel üks vale arusaam, et arhitektuurifotograafia jaoks on parim valgus varahommikul või hilisel pärastlõunal, mida sageli nimetatakse nn kuldseks tunniks.

„Kui ma kavatsen hoonet pildistada, siis mulle meeldib varahommikul minna ja jääda seniks, kuni õhtune tähistaevas nähtavale ilmub. Mõnes mõttes on see sama lähenemine, mida ka fotoajakirjanik võiks kasutada. Jälgin hoonet ümbritsevat valgust ja erinevad aspektid näevad erinevatel kellaaegadel paremad välja. Samuti näete, kuidas inimesed hoonet kasutavad, lisades selle elulist tunnetust. See on nagu pildistamine teemal „üks päev hoone elus“. Tahan jäädvustada enamat kui hoone ise.

„Kui valgus on liiga tugev, saate varjudega mängida. Hiljuti sain suurepäraseid pilte majast ajal, mil päike oli kõrgel taevas. Valgus voolas läbi katuseakende ja valgustas kogu hoone sisemust ning see nägi lihtsalt vapustav välja. Kui päike on taevas madalamal, võib hoone ühest küljest halb välja näha, kuid teisest küljest olla hoopis suurepärane. Peate lihtsalt ringi liikuma ja otsima. Isegi kui see on hall ja udune, saate teha huvitavaid ja tõelise pehmusega pilte. Teine vale eeldus on, et kui olete ühest vaatepunktist hoonet pildistanud, olete selle vaatega siis ka valmis. Tulge hiljem tagasi ja vaadake, kuidas valguse muutus on seda mõjutanud.”

Alustuseks soovitab Fernando objektiive, mis tasakaalustavad suhteliselt laia vaatevälja ja moonutavad vähe pilti. „Mulle meeldivad Canon RF 35mm F1.8 Macro IS STM ja Canon RF 50mm F1.8 STM,“ vaimustub ta. „Need on väikesed ja märkamatud, nii et saate märkamatult pildistada. Kvaliteet on suurepärane ja need on suhteliselt odavad. Kasutan ka kaamerat Canon EF 24-240mm F4-6.3 IS USM, kuna see on nii mitmekülgne. Ma ei aktsepteeri oma arhitektuurifotodes mingeid moonutusi, kuid tänu kaamerasisestele parandustele EOS R-seeria kaamerates muutub see tõesti moonutustevabaks objektiiviks.“

Teine arhitektuurifotograafia jaoks eriti sobiv staarobjektiiv on Canon RF 16mm F2.8 STM. See 16 mm fookuskaugusega esmaklassiline objektiiv pole mitte ainult ülimalt taskukohane, vaid ka ülilai, võimaldades teil pildistada laiemalt, näiteks tervet silda. Arhitektuurihuvilised armastavad ka objektiivi pakutavaid huvitavaid nurga- ja jooneefekte.

Kui olete endale sobiva kaamera ja objektiivi leidnud ning pildistamise põhitõdedega tutvunud, soovitab Fernando arhitektuurifotograafiaga edasi katsetada, alates võtte nurgast kuni objektiivifiltriteni.

„Neutraalse tihedusega filter sobib suurepäraselt pikkade särituste tegemiseks isegi eredas valguses,“ selgitab Fernando. „Pildistades arhitektuuri elavas kohas kaotab pikk säriaeg kõik inimesed ja liikluse täiesti ära, eemaldades need pildilt. Ringpolarisatsioonifilter on suurepärane vahend klaasakendelt peegelduste eemaldamiseks. See sobib sama hästi ka läikiva fassaadiga hoonetele. Pidin pildistama betoonhoonet, mis oli värvitud punaseks ja oli üliläikiv. Andsin just ringpolarisatsioonifiltrile võimu juurde ja kogu sära oli kadunud, lastes värvil esile tulla.“

Fernando jaoks on arhitektuuri pildistamine enamat kui lihtsalt töö, see on kutsumus. Inspiratsiooni saab nii inimestest kui ka hoonetest.

„Lõppkokkuvõttes pildistan ma arhitektuuri, et ennast elatada, kuid siiski tunnen, et inimesed, kes on hoone sees või kasutavad seda, on kõige huvitavam element,“ lõpetab ta. „Minu jaoks on arhitektuurifotograafia elu jäädvustamine.“

Kas olete valmis alustama?

Autor: Matthew Richards