Looduse saladused läbi kaamerasilma: looduse taastamise projekti lugu

Tuulised kaljud, järveäärsed märgalad ja tüüned metsad – looduslikud elupaigad kutsuvad loodus- ja maastikufotograafe, kellel on kannatlikkust jäädvustada looduse järkjärgulist muutumist ning kasvamist läbi aastaaegade. Mõnikord saab fotodel jäädvustada aga veelgi suuremat muutust, näiteks looduse tagasitulekut mahajäetud karjääri.

Gayle, kes on projekti Natured Secrets fotograaf, tunneb elurikkuse ja rohealade looduse taastamise vastu suurt kirge. Ta on oma koduuksel dokumenteerinud ühe Ühendkuningriigi looduse taastamise projekti aeglast arengut ja loodab, et ta töö inspireerib ka teisi oma aiast väikest lappi loodusele tagasi andma.

Lugu sai alguse 20 aastat tagasi, kui Gayle istutas metsatuka oma kodu lähedale Loode-Inglismaal Penniinide mäestikus, muutes mahajäetud kaevanduse ja endise naaritsakasvanduse õilmitsevaks looduse pelgupaigaks.

Nüüd, kui loomad on sinna tagasi pöördunud ja taimed taas kasvama hakanud, on Gayle’il ambitsioonikas plaan, nn lootuse teekond, kaotada piir oma aia ja selle taastatud ala vahel, et luua tõeliselt metsik ala.

„Kui siia tulime, tahtsin anda sellele avatud alale teatava identiteedi ning luua ühenduse oma suhte selle kohaga ja keskkonna vahel,“ ütleb Gayle, kellel on ka Lancasteri Ülikoolist magistrikraad looduskaitse ja ökoloogia valdkonnas. „Tööstus oli seda maastikku palju muutnud, jättes selle tühermaaks. Kuid pärast kaevandamise lõppu on loodus hakanud seda ala tagasi võtma. See on taassünd.

„Hakkasime seda muutust imiteerima ja oma aeda maastikuga sulanduma, et nende kahe vahel ei oleks piiri. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et meil võiks olla selline aed. Me sisuliselt taltsutasime loodust.“

Nüüd, kui maastik on vaikselt taastumas, näeb Gayle selles teekonnas suurepärast võimalust pikaajaliseks fotograafiaprojektiks. „Ma õppisin mõned aastad Chelsea botaanilise kunsti koolis ja tundsin alati, et [maa] vääriks dokumenteerimist,“ ütleb ta. „Seda võib talletada päevikusse ja veebi mikrosaidile, kuid minu jaoks on see midagi teaduse ning loovuse vahepealset. Siinkohal lootsin, et minu fotod võivad olla natuke erilisemad.

„Meie mahajäetud karjäär kannab meie tööstusliku mineviku arme, kuid loodus hakkab maad vaikselt tagasi võtma. Inimestena, kes kannavad hoolt selle vapustava ala eest, kus segunevad ajalugu, tööstus, geoloogia ning floora ja fauna, jäädvustan suure huviga maa arengut ning elurikkuse kasvu, kasutades fotograafiat logina.“

Siin elab nüüd hulgaliselt loomi, nagu halljänesed, kimalased, põldlõokesed, koovitajad, kiivitajad, seenliidrikud, tuuletallajad ja metskitsed, mistõttu on ilmselge, miks sellest on saanud fotograafi paradiis. Mitmekesised märgalad, rohumaad ja metsad koos lillerikka heinamaaga on loonud siia mitmekesise elustiku.

„Oleme viimased 20 aastat aidanud maal taastuda, avades mageveeallikaid, et suuri märgalasid toita ja olemasolevaid kaljuäärseid tiike üksteisega ühendada, et luua uusi looduslikke tiike,“ ütleb Gayle.

„Oleme istutanud kohalikke heitlehiseid metsi ning vaadanud, kuidas need kasvavad ja vaikselt samblaga kattuvad, et olla aasta läbi ümbritsetud lopsakast rohelusest, mis toetab elurikkust. Oksad ja puutüved on kaetud paksu samblakihiga, mis meenutab väikest kadunud maailma, kui neid lähemalt silmitseda.“

Kui otsustate dokumenteerida omaenda projekti, näiteks aianurka, mille loodusele tagasi andsite, siis veenduge, et kasutaksite õiget kaamerat ja objektiivi. Gayle kasutab nende tillukeste maailmade jäädvustamiseks kaamerat Canon EOS 6D Mark II ja üht oma makroobjektiividest. „Kaamera võimaldab meil laskuda konkreetse organismi tasandile, olgu selleks lähivõte õiest, putukast või sõnajalalehtedel olevatest eostest,“ ütleb ta. „Sa hakkad nägema asju, mida sa pole kunagi varem märganud, ja see on mind muutnud teadlikumaks, kuidas saada loodusega üheks läbi objektiivi.“

See ühendus muutus tugevamaks, kui loorkakkude pere kolis restaureeritud küüni, mille Gayle ja meistrimehed endisest karjäärist toodud kividega taastasid. Nüüd on see lindude uus kodu.

„Selle õppimine, kuidas kaameraga „näha“, ja vaikselt ootamine, et loorkakud välja tuleksid, võimaldab mul loodust paremini jälgida,“ ütleb Gayle. „Ma märkan rohu liikumist, valguse muutumist, ööliblikaid, linde ja lilli, mida nad puudutavad. Minust saab hetkeks saakloom, kui objektiiv püüab kinni pea kohal tiirutavad küünised, kuid kui ma liigun, siis narratiiv muutub. Minust saab kütt.“

Gayle kasutab teist täiskaadrilist digipeegelkaamerat koos pikemate EF-objektiividega. Hoides üht kaamerat makroobjektiivide ja teist telefotode jaoks, ei maga ta objektiivide vahetuse tõttu ühtegi hetke maha. Need vahendid aitavad tal jäädvustada dramaatilist taevast ja lendavaid linde, nagu kakke, tänu pildistabilisaatorile, mis on eriti oluline, kuna ta ei kasuta statiivi.

„Ma vajan oma imelise objektiivi EF 600mm f/4L IS III USM ulatust, et kakkudele ligi pääseda,“ ütleb ta. „Olen siin väga kaugel ja mul pole ka varjumisvõimalusi, mistõttu ei saa ma lihtsalt istuda ning loota, et näen lähedalt mõnd kitse või lindu. Isegi punarinda on keeruline pildistada, kuna puud on nii suured. 600mm objektiiviga võid piltide kvaliteedis kindel olla, kuna see on terav, sest on fikseeritud objektiiv, samal ajal kui Canon EF 100-400mm f/4.5-5.6L IS II USM võimaldab mul sisse ja välja suumida, et jäädvustada liikuv või minu suunas tulev lind. Distantsi mul jagub.“

Gayle on looduse taastamise projekti dokumenteerinud ka vaatluste, herbaariumi, taimede alkoholis säilitamise, visandamise ja akvarellide abil. Kokkuvõttes naudib ta aga väikesi hetki metsikus looduses, mis on tema juurde tulnud, ja räägib kirglikult looduses viibimise heast mõjust vaimsele tervisele. „Varahommikuti läbi kaamerasilma vaatamine võimaldab seda rahulikku ja tüünet olustikku endasse võtta,“ selgitab ta. „Saan seda meeleolu talletada, jagades pilte sotsiaalmeedias, et ka teised kogeksid hetkeks seda meid ümbritsevat ilu.“

Ta julgustab kõiki, kes sarnasele projektile mõtlevad, alustama paari puu või põõsa istutamisest, et linde ja putukaid ligi meelitada. „Istuta puid alati, kui võimalik,“ on ta nõuanne. „Selleks pole palju ruumi vaja – kuue-seitsme aasta pärast on metsatukk valmis, kus saab ringi jalutada ja loodust tunnetada.“

Autor: Lorna Dockerill