Nähtamatu nägemine: seksuaalvähemuste kogukonna pildistamine

Üksindus ja kuuluvusvajadus on tunded, mida enamik inimesi oma elu jooksul kogeb ja nende tunnetega võib olla raske hakkama saada. Esindatus ja nähtavus on tänapäeval olulisemad kui kunagi varem ning enda nägemine kellegi teiste töödes võib pakkuda rõõmu ja kergendustunnet, et sind on tunnustatud sellisena nagu sa oled.

Fotograafia võib mängida mitmekesisuse kujutamisel olulist rolli ning ise seksuaalvähemuste hulka kuuluv ja autistilik fotograaf Louis Painter, kes ei määratle end konkreetselt mehe või naisena, jäädvustab inimlikkust ja haavatavust, säilitades samas kinolikku kvaliteeti. Ühes ainsas kaadris suudavad pildid üksteisega lõimuda rabavaks, sügavate tunnetega identiteediks.

„Seksuaalvähemuste hulka kuulujad kipuvad kogema teatud üksindust,“ selgitab Louis, kes elab Ühendkuningriigis Birminghamis. „Vähemuste pildistamine on minu jaoks kõik. Ka end nende hulka kuuluvaks lugedes tahan, et see paistaks välja ka minu töödes. See projekt räägib, kuidas ma seksuaalvähemuste ja sõprade lähedal end rohkem iseendana tunnen – see on miski, mida tõenäoliselt mõistavad ka teised vähemuste hulka kuulujad.“

Mis siis ajendab Louisi ja kuhu on tema teekond vähemuste pildistamisel teda viinud?

Louis tegeles maalimisega, kuid otsustas pärast sõbralt innustust saamist õppida ülikoolis fotograafiat. Nüüd postitab ta regulaarselt oma ainulaadseid kinematograafilisi fotosid TikTokis ja teistel sotsiaalmeediaplatvormidel, kogudes oma töödele tuhandeid vaatamisi.

„Mulle meeldis fotograafia tehniline pool, nagu säriaeg ja erinevad fookuskaugused,“ räägib Louis. „Aegamööda õppisin rohkem ka ajaloo kohta. Olin sellest tohutult kaasa haaratud ja võisin terve päeva YouTube’ist videoid vaadata.“

Teades, et tema fotograafiastiil jäi nišikategooriaks, tuli Louis oma kolmanda õpinguaasta esimesel semestril välja seksuaalvähemusprojektiga. „Vähesed sellesse kategooriasse kuuluvad fotograafid ei lisanud sellesse emotsioone nii, et ma otsustasin ühendada enese tundemaailma kinoliku esteetikaga ja alustasin postitamist TikTokki, kus teised vähemuste esindajad hakkasid mind väga armastama,“ räägib ta.

Louis selgitab, et tema jälgijad kasutavad tema tööde kirjeldamiseks sageli sõnu „kinole sarnanev, seksuaalvähemusi toetav, jutustav ja fantaasia“ ning nad on saanud innustust fotograafidelt, kelle pildid on neile dramaatilist mõju avaldanud. Sarah Bahbah'd ja Gregory Crewdsoni oma mõjutajatena nimetades räägib Louis, et nende pildid jutustavad lugusid seal, kus sõnad seda ei suuda.

Oma projekti alguses palus Louis oma sõpradel talle poseerida, kuid pärast mõnede kutsete postitamist veebis sai ta vähemuste esindajatelt palju vastukaja. „Langetasin otsuse mitte palgata professionaalseid modelle,“ sõnab Louis. „Mulle meeldib mõte kasutada päris inimesi, kes väljendavad päris tundeid.“

Mis puudutab modellide juhendamist, siis eelistab Louis jälgida, kuidas võte end avab. „Mis puudutab fotograafiat, siis olen üsna impulsiivne. Ma panen küll kokku väikese kava, kuid kui märkan head kohta, mida algne plaan ei sisaldanud, siis ütlen: „Ma tahan nüüd sinna minna“. Minu meelest seisneb fotograafia vooluga kaasa minemises ja avatud oleku hoidmises.“

Louis annab oma modellidele soovituse ja laseb neil siis tõlgendada seda nii, nagu nad seda ise soovivad. „Võin paluda mõelda neil oma lapsepõlve peale või nende elu murrangulisele hetkele,“ selgitab Louis. „Kui nad on jõudnud sellesse olekusse, saan hakata keskenduma kompositsioonile ja värvidele. Ma ütleks, et umbes 40% moodustavad minu juhised ja 60% inimene, keda fotografeerin. Ma tahan, et minu modellid tunneksid end mugavalt, kuna vaid nemad saavad olla tõeliselt nad ise ja näidata oma sügavamaid tundeid.“

Louis pildistab sageli muutuvates tingimustes, hämaratest koridoridest ja lehtlatest kuni avarate nurmedeni, mistõttu tuleb edukate võtete saamiseks end teinekord kiirelt liigutada. Louis alustas pildistamist ülikoolist laenatud kaameraga Canon EOS 6D Mark II mõne Canon L-series objektiiviga, kuid liikus sealt edasi täiskaadrilisele hübriidkaamerale Canon EOS RP, millel oli Canon Mount Adapter EF-EOS R, et saaks jätkata EF-bajonetiga objektiivide kasutamist.

Väikesemõõtmeline EOS RP tähendab, et Louis saab pildistada käigu pealt ning laiendatud iseteravustamise ala fokuseerib viivitamatult objektile ja hoiab portreed teravatena. „On olnud hetki, kus võte on läinud hästi ja fookus on olnud paigas kohe esimesel katsel,“ räägib Louis.

Louis sõnul on ka puuteekraan väga oluline. „Mulle ei meeldi läbi pildinäidiku vaadata. Eelistan vaadata otse modelli suunas ja luua temaga side,“ selgitab Louis. „Tahan, et nad vaataks minu, mitte kaamera suunas, ja EOS RP laseb mul seda teha. Võin lihtsalt puudutada ekraani ja ei pea muretsema selle pärast, et võttest võiks emotsioon kaduma minna.“

Väljas tuulistes tingimustes töötades on Louis õppinud kujutise stabiliseerimise tähtsust ja kasutab värinavabade võtete saamiseks sageli objektiivi Canon EF 24mm f/2.8 IS USM. Lainurkobjektiiviga pildistamine võimaldab Louis’l haarata pildi sisse ka rohkem tausta ja näidata, kui mugavalt pildistatav end oma keskkonnas tunneb. „Mulle meeldib jäädvustada üksindustunnet, mida ümbrus võib tekitada,“ lisab Louis.

Louis kasutab ka objektiivi Canon EF 50mm f/1.2L USM – tema eelistatud fookuskaugus – mis on suuteline jäädvustama väiksemaidki detaile isegi hämarates tingimustes.

Võrdväärseteks RF-objektiivideks oleksid RF 24mm F1.8 MACRO IS STM ja RF 50mm F1.2L USM.

Louis’l on suured plaanid, ta loodab jätkata LGBT-kogukonna pildistamist, laiendada oma võrgustikke ja leida uusi ainulaadseid lugusid ning kogemusi. „Ülikooli lõpetamisest saadik olen tahtnud uurida emotsioone, nagu näiteks rõõmu seksuaalvähemuse esindajana,“ jutustab Louis. „Samuti tahan pildistada erinevaid seksuaalsusi ja sugusid – ma tahan pildistada erineva nahavärviga seksuaalvähemusi, AMAB-inimesi (sünni hetkel meheks määratud, i.k. assigned male at birth) jne jne. See oleks järgmine samm.“

Ühel päeval loodab ta näha oma fotosid välja trükituna, võib-olla näiteks kohvilauaraamatu kujul. „See oleks hea viis projekt lõpetada,“ sõnab Louis. „Mu on selle saavutamiseni veel pikk tee minna, kuid pildistan veel fotosid ja töötan selles suunas iga päev.“

Fotograafia jõudu demonstreerides ütlevad Louis portreed inimestele, et nad pole üksi ja näitavad, et ka üks pilt võib anda edasi erinevaid tundeid, mida sõnades väljendada võiks olla keeruline.


Autor: Nikita Achanta