Metsiku looduse taltsutamine: ideaalse välitingimustes jäädvustatud seiklusfoto otsinguil

Olgu selleks mägedes matkamine, järvedel aerutamine või veekogudes ujumine, sporditegevused metsikus looduses pakuvad kartmatutele fotograafidele tohutult palju võimalusi.

Üks selline looja on Anna Blackwell, Ühendkuningriigis elav seikleja, pildistaja, kirjanik ja kõneleja, kes armastab oma piire kombata – ta on sellest endale karjäärigi teinud, jäädvustades pilte ja videoid juhtivate välispordi kaubamärkide jaoks, nende seas Lowe Alpine ja Peak UK. Tema hämmastavate vägitükkide hulka kuuluvad 1000-miiline üksikrännak Prantsusmaa ja Hispaania iidsetel palverännuradadel, 4000-kilomeetrine kajakimatk läbi 11 riigi ja viie pealinna ning Mount Toubkali, Põhja-Aafrika kõrgeima mäetipu, vallutamine.

„Ühe oma esimese seikluse ajal hakkasin pilte tegema ja blogi kirjutama – peamiselt selleks, et mu sõbrad ja pere saaksid vaadata, kuidas mu pikamaamatk edeneb,“ selgitab Anna vastusena küsimusele, kuidas ta oma hobi elukutseks muutis. „Jätkasin seda mõned aastad, jagasin oma seikluseid piltide ja sõnade abil veebis ja see levis. Juba varsti rääkisin oma seiklustest üritustel, festivalidel ning ettevõtetes ja koolides. Siis hakkasin kaubamärkidega ühendust võtma, et nendega tulevastel reisidel koostööd teha ning vähehaaval suutsin fotograafia, kirjutamise, seiklusvideote, kõnelemise ja sotsiaalmeediaga piisavalt suure sissetuleku tekitada, et sellest täiskohaga töö teha.“

Anna kõige hiljutisem matk viis tema ja ta partneri Sami ning nende koera Bilbo Dartmoori põhjapoolsele kivisele maastikule Inglismaal, kaaslasteks Canon EOS R6 ja kaks objektiivi – Canon RF 24-105mm F4-7.1 IS STM ja Canon RF 50mm F1.8 STM. Ta jagab mõtteid selle kohta, miks talle meeldib linnast eemale saada, nõuandeid metsikus looduses matkamiseks ning paljastab, kuidas oma lemmikseiklused hämmastava fotograafia abil koju kaasa võtta.

Anna, Sam ja Bilbo alustasid Dartmoori põhjapoolse osa uurimist külast nimega Belstone, kuna sealt pääses kaljutippudest kivimoodustisteni. Anna on alati nende suurte, eraldiseisvate kiviste paljandite vastu tõmmet tundnud.

„See oli minu jaoks täiesti uus Dartmoori osa, mis oli väga põnev. Jalutad läbi idüllilise küla ja oledki kohe nõmmel,“ ütles ta. „See tundus metsik ja kauge ning just seda ma otsingi.

Mu kirg on matkamine,“ jätkab ta. „Mulle meeldib, kui mul on seljas raske kott ja jalutan ringi. Asi pole eriliselt kiiresti kusagile jõudmises, vaid rahulike kohtade täielikus hindamises. Me matkasime, siis panime telgi püsti ja ööbisime looduses.“

Anna looduslähedus pärineb ta jalutamist ja matkamist armastavatelt pereliikmetelt ning Rootsi juurtest. „Mu ema on rootslane ja arvan, et Rootsi kultuuri on juurdunud see, et inimesed veedavad palju aega väljas ning hindavad looduslikku keskkonda. Kasvades jalutasin ja avastasin väga palju ning Rootsit külastades käisime alati kanuuga sõitmas, matkamas ja sõime väljas. Nii et arvan, et see on lapsest saati mu elus väga olulist rolli mänginud.“

Dartmoori reisis Anna koos kaaslastega, kuid ta reisib sageli ka üksi, näiteks matkas ta 2020. aasta sügisel üksinda Rootsi Arktikas (vt vasakut pilti üleval). „Sügavamal tasandil naudin väga üksinda seiklemist, sest see on ainulaadne kogemus,“ selgitab ta. „Olen reisides veetnud 10 päeva kellegi teise jalajälgi nägemata. Üksi olles pead tegelema tõusude ja mõõnadega. Nii et kui sul on halb päev, motivatsioonipuudus ning oled väsinu ja näljane, pead ennast ise sellest läbi vedama. Kuid lõpuks tead, et jõudsid ühes tükis punktist A punkti B.“

Kellegi teisega matkamine võib aga fotograafia mõttes kasulik olla. „Nii on palju lihtsam asju pildistada, sest subjekt on automaatselt olemas,“ ütleb Anna. „See kehtib ka Bilbo kohta, kuna ta on tihti mu fotode subjekt. Inimene või koer maastikul mõjub justkui kutsena, mida klassikalistel maastikufotodel pole.“

Küsimuse peale, kumb oli enne, kas kirg fotograafia või seiklusreiside vastu, Anna ei kahtlegi. „Fotograafia oli enne,“ ütleb ta entusiastlikult. „Mu vanaisa oli suurepärane fotograaf ja ma kasvasin tema fotoalbumeid sirvides, see sisendas minusse juba noorelt armastuse fotograafia vastu. Sain oma esimese kaamera 15-aastaselt ja õppisin koolis fotograafiat. Kuid oma esimesed paar reisi jätsin pildistamata. Alles mõne aasta möödudes hakkasin neid kahte kombineerima.“

Anna jaoks on matkade dokumenteerimisel oluline paindlikkus, minimaalne varustus ning leidlikkus. Lisaks ääretutele vaadetele soovitab ta pildistada või filmida ka väikeseid hetki, näiteks seljakoti selga panemist, telgivaiade kinnitamist või tassitäie kakao nautimist, mis annavad naise sõnul visuaalsele loole palju juurde.

„Mulle meeldib seikluste jutustamise osa,“ selgitab ta. „Käin sageli kaugetes kohtades ja olen täiesti üksi, kuid mulle meeldib tegelikult seda jagada ja fotograafia pakub suurepärast platvormi nende kogemuste edasi andmiseks.“

„Sellel reisil tahtsime sinise tunni ajal teha pilte pealambist ja auravast kakaotassist või keevast veest, sest see on loominguline viis selle kellaaja jäädvustamiseks.“

Tänu täiskaadrilise peeglita Canoni kaamera EOS R6 kiirele sarivõttele ja pildistabilisaatorile ei tekkinud Annal probleeme, kui ta nõrgas valguses statiivi maha unustas.

„Pildistabilisaator ja 20,1 MP eraldusvõime sinisel tunnil olid fantastilised abimehed, sest unustasime statiivi kaasa võtta. Tuli aga välja, et me ei vajanudki seda, sest kaamera tuli hämaras valguses hiilgavalt toime,“ ütles ta.

Kerge pagasiga reisides võtab Anna harilikult kaasa ühe objektiivi, mis sobib nii portreede kui ka kõikehõlmavate maastike jäädvustamiseks, millega kerge Canon RF 24-105mm F4-7.1 IS STM tuleb suurepäraselt toime.

„Mulle meeldivad sellised objektiivid, sest nendega kaasneb paindlikkus. 24 mm sobis suurepäraselt Bilbost lähivõtete jäädvustamiseks, kuid sain maastiku pildistamiseks ka hea tihenduse. Oma seiklustel käies tahan väga, et saaksin kõik ühe objektiiviga jäädvustatud.“

Anna ja tema seikluste ootamatute tingimustega sammu pidamiseks sobiva komplekti leidmine võib katsumuseks osutuda.

Hiljutise suusareisi ajal Põhja-Soome langesid temperatuurid näiteks –22 ºC-ni. „Nii madalatel temperatuuridel on kõik raskem, alates suuskade alla panemisest kuni snäkipausideks peatumiseni,“ selgitab ta. „Pildistamisest saab tõhususe mõttes kui sõjaline operatsioon, et käed oleksid võimalikult vähe külma käes ning saaksid ise uuesti liikuma hakata.“

Kuid Anna rõhutab, et nende mälestuste dokumenteerimine on seda väärt.

„Parim asi välispordi pildistamisel on see, et mälestused jäävad igaveseks. Oma varasematest seiklustest pilte vaadates meenub mulle alati täpselt, kus ma olin, mida tundsin ja kellega koos olin. See on väga võimas.

„Selliste seikluste miinus on aga see, et mõnikord tunnen survet teatud fotode tegemiseks. Olen käinud reisidel, mille kohta olen arvanud, et mind saadab võrratu ilm ning saan teha inspireerivat sisu uskumatus mägises keskkonnas, kuid tegelikkuses sajab 10 päeva paduvihma. Sellistes tingimustes pildistamine võib olla paras katsumus, kuna seal pole võimalust koju minna ning kaameravarustus ära kuivatada. Oled telgis ning kõik saab märjaks. See on üks põhjuseid, miks ma Canonit armastan, sest mu kaamera on nii vastupidav.“

Neile, kes soovivad minna omaenda unustamatutele seiklustele, kuid ei tea, millest alustada, annab Anna nõu: „Kui teid hoiab seiklustele minemast vähene enesekindlus, ärge kartke alustada väikselt ja aja jooksul julgust kasvatada. Telkige näiteks sõpradega looduses või kellegagi, kellel on juba rohkem kogemust või alustage päevamatkadest üksinda kusagile uude kohta, et iseseisvust harjutada. Kursused on samuti suurepärased võimalused oskuste arendamiseks ja uute seikluskaaslastega tutvumiseks. Lõpetuseks, ärge kartke vigu teha. Isegi professionaalid keeravad aeg-ajalt midagi vussi – kui sellest midagi õpite, ei ole tegemist ebaõnnestumisega.“

Lõpuks on hüpe tundmatusse seda väärt.

„Seiklused on siiani minu jaoks parim viis aeg maha võtta ja akusid laadida. Eriti üksinda seiklemine, isegi kui käin vaid ühel päeval midagi uut avastamas,“ võtab Anna kokku. „Need reisid toidavad mu loovust ja indu, nii et vajaksin neid ka siis, kui see poleks mu töö.“

Autor: Lorna Dockerill