Müncheni linnasurfarite pildistamine Tom Rijperti ja Serge Teuloniga

„Üks hetk oled linna südames ja järgmine hetk surfikogukonna sees.“ - Tom Rijpert, interaktiivne filmirežissöör

Istume Münchenis Eisbachi jõe ääres interaktiivse filmirežissööri Tom Rijperti ja tema filmioperaatori Serge Teuloniga. Päike on väljas ja aprilli kohta on üllatavalt soe, ehkki veetemperatuur on karge 4 ºC. On linnasurfarite pildistamise viimane päev ja ehkki meie surfarite saabumiseks valmistub armeesuurune meeskond, teeme väikse vahe, et rääkida Tomi ning Serge'iga kogetust ning konkreetselt kaamerast EOS C300 Mark II.

Tom alustab:

„Kui alguses lähteülesande kätte saime, olid kõik väga huvitatud, sest suur osa sellest oli täiesti uus. Meile tõepoolest meeldib sukelduda uute tehnoloogiasse, mis pakub kasutajale uut tüüpi kogemust“.

Ent Tomi jaoks on tehnoloogia vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. Ta soovib paigutada su otse hetkesse sinnamaani, kus tehnoloogia hajub tausta sisse ja järele jääb tõeline inimlik lugu.

„Loo seisukohast on terve surfikogukond tõeliselt huvitav subkultuur, mida vaatajatele tutvustada, lisaks on see leitav sisuliselt nurga tagant. Asja iva on tavalistes inimestes, kes teevad erakordseid asju, mis on suurepärane võimalus pildistamiseks või meie puhul pildistamise simulatsiooniks.“

Eisbach on avatud võtteplats, kusjuures iga päev käib laine peal üle saja surfari. Subjektide seisukohast ei oleks saanud Tom tahta paremaid kui Tao, Karina ja Alex.

„Nad on aidanud meil hästi surfikogukonda sisse imbuda.“ Tegu on tihedalt integreeritud kogukonnaga ja tavaliselt ei talu nad eriti kaubanduslikke videovõtteid, sest nende jõe ümber toimub alati midagi ja nemad näevadki seda nii – oma jõena.“

Samuti meeldis Serge'ile väga meie linnasurfarite asukoha potentsiaal:

„Asjaolu, et asukohaks on linn, tähendas, et ümberringi on näha hooneid, kaadris tagaplaanil kulgevaid autosid, kuid samuti on olemas nurk, mis tekitab väga isikliku kontakti surfariga. Meil on võimalik paigutada kaamera sisuliselt vee tasandile surfari ette ja minu arvates annab see meile surfariga lainel olemise tunde.

Ent Serge'i jaoks peitub väljakutse Eisbachi valgustamises:

„Filmides tuleb alati keskkond luua, seega tuleb seda valgustada. Ei ole võimalik jääda lihtsalt lootma loomulikule valgusele või linna tuledele, alati tuleb täiendada. Oleme näinud palju vaeva, et mitte luua liiga teistsugust keskkonda, kuna keegi ei taha, et inimesed tunneksid, et nad ei suudaks kunagi sellist pilti teha. Me ei tahtnud luua sellele intensiivse lavastatuse või valgustatuse ilmet, seega oli meie ülesanne sisuliselt anda sellele realistlik ilme. Selleks oleme ühitanud valgustite värvi sillal olevate tänavavalgustite värvidega. Taustvalgustus mõjub kui kuuvalgus. Olen kasutanud 2 heeliumiga täidetud õhupallil valgustit, üht volframlampi ees silla ülaosas ja teist taga, mis on päevavalguse suhtes tasakaalustatud. Seejärel lasen panna jõe äärde tellinguridvale neli tööliste valgustit ning sellele lisaks on meil neli 10k-d ka sillal ja kaks 5k-d jõe külgedel surfarite poole suunatuna.“

Samas meeldib mõnele filmitegijale oma kaameratega piire kombata. Interaktiivne filmirežissöör, Tom ja Serge läksid sammu võrra kaugemale, kui leiutasid EOS C300 Mark II jaoks täiesti uued, kohandatud seadmed, millega selline nägemus Müncheni linnasurfaritest ellu äratada. Kogu interaktiivne elamus ühendab endas nii palju erinevaid arenevaid filmitehnikaid, et see nõudis ulatuslikku katsetamist, nagu Serge meile jutustab:

„Seega tegime erinevate seadmetega ja erinevate nurkade alt pildistades kohas väga ulatuslikku luuret. Tegime kuhjaga pilte laine erinevatelt külgedelt, keskelt, paremalt, tagant, kõike, mis võinuks anda pisut teistsuguse nurga, andes samas edasi Tomi loovnägemust.“

Tom hakkab tutvustama meile sammhaaval seda, kuidas nad kogu Canoni kaamerate sarja kasutavad, et ehitada kohandatud seadmeid, millele kogu elamus tugineb. Kõigepealt alustab ta 180º seadmest:

„180º pildistamise puhul on suur probleem see, et nii palju on kaadris, st valgustus, meeskond, kõrvalseisjad – asjad, mida tavaliselt ei sooviks. See on täiesti teistsugune kadreerimis- ja mõtteviis.

Serge lisab:

„Algselt proovisime kaht väga laiade objektiividega EOS C300 Mark II kaamerat ja seejärel proovimise üht kalasilmaobjektiiviga kaamerat. Meie hinnangul muutis üks kalasilmaobjektiiviga kaamera meid täiesti autonoomseks. See võimaldas meil kasutada standardvarustust, et pääseda kaameraga veele lähedale ja kaitsta seda olukordades, kus olime veele lähedal. Mis veelgi olulisem, loovuse seisukohast andis see meile väga eristuva ilme, mis meie arvates annab filmile tõesti juurde.

Samuti loodi suumiseade kolme EOS C300 Mark II kaamera abil, et näidata optilise suumi eeliseid võrreldes digitaalse suumiga algajatele fotograafidele, kes kasutavad võib-olla nutitelefoni. Tom selgitab:

„Suumiseadme seisukohast oli minu arvates suur probleem see, et soovisime, et kõik kolm kaamerat jagaksid sama vaatepunkti. See tähendas, et pidime töötama peeglitega seadmetega, mida kasutatakse tavaliselt ruumiliseks pildistamiseks. Samuti on vaja, et kõik kolm kaamerat jutustaksid erinevaid lugusid. Lähivõtete jaoks on meil oma surfar, teeme pisut laiema nurgaga ja siis võib olla loo keskmes on surfar või vaatajad või võib võtta kõige laiema nurga, mis me võtsime, mis oli minu arvates 28 mm, ja siis nihkub loo keskmesse rohkem linna südames asuv surfikogukond. Ja minu arvates on meie kui filmitegijate jaoks selline vaatenurk asjale huvitav. Kuidagi lahe on jõuda jälle arusaamiseni, kui oluline on objektiivi valik ja kuidas samast perspektiivist jutustatakse teistsuguse objektiiviga teistsugune lugu.“

Lõpuks lõid nad kiire liikumise seadme:

„Ja siis oli meil kiire liikumise seade, mis on üsna lahe, kuna on olemas palju laiatarbekaameraid, mis võimaldavad jäädvustada videoid ja võtta videost välja pilte, kuid mõistagi tahtsime näidata neile fotode, käesoleval juhul eriti Canoni fotode, kvaliteeti, mida ei saa videost välja võtta.“

Kui tehnika kõrvale jätta, siis võimaldab meil sellist uskumatut elamust tegelikult luua meie surfarite füüsiline sooritusvõime. Ilmselgelt avaldavad nad Tomile muljet:

„Alex ja Karina on lihtsalt tõeliselt mõnusad inimesed ja suurepärased surfarid ning Tao – tema oli fantastiline. Üks hetk tegin nalja ja palusin tal tulla oma laual, mis liikus sõna otseses mõttes vastu laine jõudu, meile pisut lähemale ja ta tegigi seda, tuli pisut lähemale. Naeruväärne oli see, mida ta suutis teha, ning täielik kontroll, mis tal laua ja jõe enese üle oli. Tal õnnestusid kõik võtted, ta tegi oma tööd, ajastas selle täiuslikult meie kraanaga – seda oli meeletu ja väga muljetavaldav vaadata.

Tegevus EOSiga

Mudeli EOS C300 Mark II puhul tundus Serge'ile, nagu astuks ta tuttavatesse kingadesse, mis on samas uhiuued.

„C300 Mark II on väga tuttav kaamera. Minu arvates on Canon selle koha pealt toiminud väga mõistlikult, kuna ei ole muutnud suurust ega kere kaalu. Samuti ei ole nad muutnud kaamera nuppude paigutust, mistõttu on kaamera tuttav kõigile, kes on kasutanud selle eelmisi versioone.“

Ehkki uusi märkimisväärseid funktsioone on küllaga, tõstis Serge esile järgmised punktid:

„C300 Mark II pildistab siseseadmega 4k pilti, mis on suur asi – nagu teate, vajavad paljud kaamerad 4k pildi jäädvustamiseks välisseadmeid. Sisemenüü süsteemi on samuti viimistletud, mistõttu on selle kasutamine palju sujuvam. Soovituni pääsemiseks ei tule läbi mitme lehekülje kerida.“

Samas hiilgas EOS C300 Mark II tõeliselt just linnasurfarite pildistamise spetsiifiliste nõuete seisukohast:

„Minu hinnangul on C300 Mark II tõeliselt suurepärane kaamera nõrgas valguses pildistamiseks. See tuli pimedusega väga hästi toime. Samuti on sellel olemas suur dünaamiline ulatus päevavalguse ja selliste olukordade jaoks, nagu jõgi, kus meil oli päikese tõttu palju väga eredaid alasid; ja kui meie valgustite valgus põrkas vastu vee ülemist kihti. Valgustasime surfarit üsna suure tagantvalgusega ja üritasime teda eraldada; kaamera tuli tausta pimeduse ja surfarile langeva valgusega igasuguste probleemideta toime.“

Üks viimaseid filmikaamera täiustusi on kahepiksliline CMOS-automaatteravustamine, millega Serge'il oli võimalik mängida.

„Mul oli võimalus kogeda mudeli C300 Mark II automaatteravustamist katsetamise staadiumis ja ka võtete vahepeal. See avaldas mulle väga muljet. Minu seisukohast oli see võrdväärne fotokaamera automaatteravustamisega.“

EOS C300 Mark II aitas meeskonnal ka järeltöötluse ajal sammukese ees käia; nagu Serge selgitab:

„Kasutasime gammat Canon Log 2, mis on suurepärane gammasäte. See võimaldab meil võtta kaamerast maksimumi, kuna teame, et saame suurepärase kujutise ning saame algse oleku taastada järeltöötluse etapis.“

Tom võtab selle täielikult kokku:

„Mustades ja valgetes toonides on palju teavet. Värvi seisukohast on järeltöötluses palju võimalusi, mis on väga oluline filmi tegemisel, eriti kui tegu on kaubandusliku, kvaliteetse, professionaalse filmiga. Minu arvates oli see meie jaoks täiuslik kaamera.“

Tutvuge meie linnasurfarite interaktiivse elamusega siin.