Hispaania valged külad pakuvad vaadet kadunud minevikku
Autor: Marcelo del Pozo
Erksad kuubikukujulised majad, mis seisavad Andaluusia oliivipuudega palistatud mägede tipus – Lõuna-Hispaania „Pueblos Blancos“ ehk valged külad on saanud oma nime valge lubjavärvi järgi, millega maju võõbatakse, et siseruumid jahedana hoida.
Kitsaste tänavate labürint on mälestus ajast, mil seda ala kutsuti Al-Andalusiks ja see oli keskaegne moslemite territoorium. Paljud kohanimed on Araabia päritolu, näiteks Alcala, mis tähendab lossi.
Teine viide iidsele minekule on kohanimedes tihti esinev sufiks „de la Frontera“, mis tähendab tõlkes „rindel“ ning on jäänuk ajast, kui Hispaania territoorium oli jaotatud kristlaste ja moslemite vahel.
Kohalike pidustuste hulka kuuluvad usupühad, kus mehed kannavad tänavatel lilledega kaunistatud kujusid, ning härjajooksud, kus härjad lastakse külatänavatele lahti ja osalejad üritavad nende sarvede eest põigelda.
Kuigi see piirkond on hingematvalt ilus ja suur turismimagnet Hispaania lõunaosa külastavatele turistidele, on see ühtlasi ka üks riigi kõige vaesemaid osi ning kuulub Euroopa liidu suurima töötusega piirkondade hulka.
Eurostati andmete kohaselt oli Andaluusia 2015. aastal töötute arvu poolest teisel kohal Euroopas, mis tähendab, et peaaegu iga kolmas inimene on töötu. Rohkem kui pooled noored inimesed on siin töötud.
Traditsiooniliselt on siinsed inimesed teeninud elatist oliiviõlitööstuses (Hispaania on maailma suurim oliiviõli tootja), aga inimeste ootused muutuvad ning noored inimesed ei vaimustu farmitöö pikkadest töötundidest ja madalast palgast.
„Noored inimesed põgenevad linna,“ ütleb 19-aastane Jose Maria Cortijo, kes elab Vega de Los Molinose piirkonnas, mis on osa Arcos de la Fronterast – valgest külast mäeserval, mida ümbritsevad sügavad orud.
Temaga nõustub Agustin Pina, juustumeister lähedalasuvast Villaluenga del Rosario külast, mis asub Sierra de Grazalema rahvuspargi keskel.
„Noored inimesed ei taha töötada põllul, sest see on nende jaoks orjapõli“, ütleb 58-aastane mees, kes on terve elu maal elanud. „Nad tahavad töötada esmaspäevast reedeni.“
Kohalike sõnul on elu külas vaikne ja rahulik nagu vanadel aegadel.
„Suurlinna minnes ei jõua ma ära oodata, millal uuesti koju jõuan,“ ütleb Cortijo 50-aastane ema, Maria Jose Manzano. „Linnas on vaid müra, ruttamine ja stress.“
(Autor: Sonya Dowsett)