Julgus ja uudishimu – neid läheb vaja igal fotograafil ja ettevõtjal

Rääkisime 30 aastat kutselisena tegutsenud Taani fotograafi Stine Heilmanniga sellest, mida on vaja fotograafina eduka karjääri tegemiseks.

Stine arvates on tõepoolest võimalik saada selleks, kelleks saamisest oled unistanud, kui vaid olla valmis selle nimel kõvasti tööd tegema. Algaja fotograaf vajab julgust ja uudishimu, alandlikkust ja tugevat ametieetikat, kuid ka lõputut visadust.

Stine astus Kopenhaageni Fotokunstiakadeemiasse 1988. aastal. Seal õnnestus tal saada viieks aastaks praktikale tunnustatud Taani reklaamifotograafi Torsten Graae juurde.

Kohustusliku praktikamudeli tõttu tähendas õppimine akadeemias õppimist töö käigus, teadmiste ja oskuste omandamist kõikvõimalikes elulistes olukordades. Stine peab seda äärmiselt kasulikuks.
– „Torsten õpetas mulle kõike, mida ma fotograafiast ja äri tegemisest üldse tean: rahaasju, turundust, oma teoste müümist ja sidemete loomist, aga ka klientidega kontaktide hoidmist ja võimaluste otsimist.“

Taas kord tasus raske töö end ära. Kolme New Yorgis veedetud aasta vältel töötas Stine koos Annie Leibovitzi, Richard Avedoni, Mary Ellen Marki ja, mis kõige tähelepanuväärsem, Irving Penniga.
– „Just Irving Penn avaldas mulle kõige suuremat mõju. Mulle jätsid sügava mulje nii tema fotode stiil kui ka ta enda iseloom. Ta oli väga asjatundlik, kuid samas tagasihoidlik mees,“ meenutab Stine soojalt.

Üks olulisemaid asju, mida Stine Irving Pennilt õppis, oli kohaloleku tähtsus. On ülimalt tähtis kõiges, mida teed, samuti inimeste jaoks enda ümber alati kohal olla – keskenduda ja viimseni sisse elada. Mõõtmatu kogemuste pagasi võrra rikkamana tundis Stine ära, millal oli õige aeg koju naasta, paigale jääda ja iseenda karjääri üles ehitama hakata.

Kui Stine 1997. aastal Taani naasis, asutas ta Kopenhaageni kesklinnas omaenda stuudio. Vanadele teenetele ja suhetele ta enam toetuda ei saanud. Aeg oli tegusid teha.
– „Tegin enda Kopenhaagenisse naasmisest suure etenduse. Panin üles fotonäitusi ja kasutasin iga võimalust enesereklaamiks,“ selgitas ta. „Ülimalt tähtis on iga võimalust ära kasutada. Häbelikkuseks pole aega.“

Üsna varsti hakkasid reklaamibürood huvi ilmutama. 1990. aastatel liikus reklaamimaailmas palju raha, nii tasus töö end ära nii rahaliselt kui tõi ka tema fototeostele vaatajaid.
– „Praegugi, kui mu töögraafik pole just servani täis, kulutan aega sotsiaalmeedias, kavandan ja loon järjest uusi projekte,“ rääkis Stine.

Üks asi on olla loojana nähtav, teine asi aga jääda meelde isikupärase ja äratuntava stiiliga. Kui pead oma ettevõttega äriliselt plussi jääma, ei saa mõelda ainult kunstist. Siis on tähtis osata sobitada loometegevust ettevõtmise majandusliku äratasuvusega.
– „Kui tahate fotograafina edu saavutada, ei tohi kunagi alahinnata müügioskusi,“ rõhutas Stine. „Teil peab jätkuma jaksu hoida uksed lahti, luua pidevalt uusi suhteid ja arendada olemasolevaid kontakte.“

Praegu moodustab 70% Stine tööst portreefotograafia. Tema stiil on lihtne ja puhas, see laseb inimeste loomupärasel karismal välja paista. Aastate jooksul on ta teinud loendamatuid portreid televisiooni kaudu tuttavaks saanud kuulsustest, tippjuhtidest ja koguni Taani kuningapaarist.

Ülejäänud osa tööst jaguneb dokumentaalprojektide ja botanic couture'i vahel. Viimane on see, mis on ta tuntuks teinud ja millest on saanud tema kaubamärk: sibulastileto.
– „Botanic couture on minu kunst! Tegelen ideedega oma lõbuks, ehkki saan ülesandeid ka klientidelt,“ selgitas ta.

Hiljuti telliti Stinelt kolm massiivset kinga Kopenhaageni Tivoli aia jaoks. Hiiglaslikud sibula-, päevalille- ja marjastiletod seisavad peapurskkaevus. Mõned objektid kuuluvad ilmselgelt pigem skulptuuri kui fotokunsti valdkonda.

Asjade tasakaalustamiseks teeb Stine dokumentaalprojekte heategevusorganisatsioonidele ja vabaühendustele. Enne koroonapandeemiat tegi ta mitu korda aastas maailmale tiiru peaale.
– „Enamasti dokumenteerin naiste ja tüdrukute elu Kolmanda Maailma riikides. Minu jaoks on tähtis, et pildid tuleksid ilusad, sest tahan tuua lootust ning olla aus igapäevaelu ja kõige sellesse kuuluva suhtes.“

Stine meelest on tööpraktika parim viis ametinõksude selgeksõppimiseks. Ta julgustab algajaid fotograafe võtma ühendust oma eriala tippudega, neilt eeskuju võttes õppima ning töötama mõne aasta vältel nende kõrval abiliste-õpipoistena.
– „Püüdke omandadavõimalikult palju teooriat ja õpetusi selle kohta, kuidas teha plaane, eelarveid, kuidas müüa oma teoseid,“ soovitas ta. „Mida rohkem te kogenud fotograafe assisteerite, seda rohkem sellest õpite.“

Kõigepealt tuleb omandada oskused ja mitmekülgsed kogemused, seejärel aga tuleb keskenduda enese võimalikult nähtavaks tegemisele. Näitusi korraldades ja fotovõistlustel osaledes on hea sellega algust teha. Samuti võite tuntuse saavutamise nimel lubada algul oma teoseid isegi tasuta avaldada.
– „Kui teil mõlgub mõttes mõni ideaalne klient, võite talle pakkuda tasuta kampaaniat,“ soovitas Stine.

Tänapäeval on esimene visiitkaart Instagrami portfoolio, ehkki tõsiselt võetavuse saavutamiseks on vaja professionaalse kvaliteediga veebisaiti.
– „Teie sotsiaalmeediavoog peaks olema aktiivne, kuid pidage silmas, et sisu peab olema hoolikalt valitud. See peab välja nägema professionaalne ning peegeldama teie kordumatut stiili,“ märkis ta.

Äri alustamiseks napi eelarvega võib kaaluda teiste fotograafide kasutatud varustuse ostmist.
– „Kui te ei jaksa valgusteid osta, ostke päikesepeegeldi. See on palju odavam ja täiesti hädavajalik. Põhjavalgus on kõige puhtam ja selgem valgusallikas, mis olla saab. Kasutage seda. Uurige seda. Mängige sellega. See on see, mis minagi teen,“ võtab ta jutu kokku.

Tarkusesõnad lõpetuseks: koolitage ennast ja otsige alati inspiratsiooni; jälgige maailma fotograafide käekäiku ja saavutusi; olge avatud ja rääkige inimestega; te ei tea kunagi ette, mida väärtuslikku võite kelleltki õppida.